Ausus

   Mu sotsiaalne elu on saanud löögi. Mitte midagi liiga hullu, sõbrad on mul alles ja sotsialiseerumine kui selline ei ole lõplikult surnud, aga vähenenud on ta selgelt. Loogiline järeldus on, et mu õppetöö võtab mult suure osa ajast ära, ning hiljutine kokkulepe emaga, kus mina hoian korterit niivõrd korras kui võimalik, ning tema loobib mulle mingit raha...see mõjutab ka ilmselt mu väljaskäimist, kuid isegi nendest faktoritest hoolimata oleks mul aega nillida inimestega ja sõpradega ringi.

   Paar kuud tagasi oli mul mõte, et ma veedan päeva või kaks või isegi nädala enda elust sedasi, et ütlen ausalt kõik välja. Ma ei mõtle, et ma räägin millestki mida mult ei küsita, aga kui küsitakse, siis vastan ausalt. Kergem näide oleks "Joonas tule välja." - "Ma ei saa" - "Miks?" - "Sest iga kord kui me käime väljas, siis ma pean kuulama sinu pseudoprobleeme ja muresid millele suudaksid lahendusi leida ainult sina, ning siis sa jääd purju, kaotad jope või midagi ära, ning siis ma pean sellest järgmine päev kuulma. Ma ei jõua lihtsalt täna seda läbi elada jälle."

Viimasel ajal on mul olnud mõte ja tahtmine teha sellist päeva/päevi/nädalat aina suurem ja suurem. Ma näen teinekord inimesi rääkima, ning ma tean, et nad ajavad jällekord mingisugust super-silmakirjalikku paska suust välja. Või siis tuleb mõni tütarlaps minuga rääkima ja mulle kätt püksi ajama, ning mul pole kunagi olnud südant, et neile öelda miks mul süda pahaks läheb kui ma kujutan ennast ette nendega semmimas.

Enne kui keegi ütleb, et sa oled julm ja paha, siis tuletaks meelde, et kõigil on sellised mõtted peas, isegi kui sa endale seda ei tunnista. Aga inimene ei ole aus loom. Inimene ongi valetaja. Huvitav oleks näha sõprade ja tuttavate reaktsiooni...

Võib-olla varsti.