Aasta kokkuvõte (2011)

It sucked.

Aga kui olla natuke vähem stick-up-my-ass-pessimist, siis ... nope, ikkagi, suht sucked.
Otsisin praegu enda 2010 aasta ülevaadet või kokkuvõtet...õnneks või kahjuks leidsin ainult postituse mis rääkis kas siis aasta jooksul leitud sarjadest või veebipluginatest.

Aga ok. Alustame hea noodiga siiski. Selle aasta ilmselged head sündmused (maailmast ja eraelust) on olnud (at the top of my mind) diktaatorite kukutamine nende enda rahva poolt (Arabian Spring), Osama tapmine (kuigi ma ikka kahtlen tema a) olemasolekus b) rollis kogu selle sõja vältel.

tegelt...ei taha reastada. Maailmas on juhtunud häid asju, las need olla nagu nad on. Kindlasti oli ka minu elus häid sündmusi toimunud, mida ma ilmselt peaks mäletama (näiteks sünnipäeva jään kindlasti mäletama...aga see on hea-halva skaalal neither here nor there, kui tagantjärgi vaadata).

Oehh. Isegi krüptiliselt ei viitsi kirjutada, ning kogu aasta uuestielamine toob meelde vaid need kõige halvemad juhtumid ja see ei tee mu niigi depressiivset tuju eriti paremaks.

Asjad mida ma siiski pean märkima, kasvõi selleks, et iseenda sisetunne vait jääks on järgmised.
Mu usaldust murti tugevalt. Mis murdis mind alateadlikult terveks aastaks nagu ma mõistsin. Kogu teema on väga hall ja võibolla murdus see usaldus ainult minu vaatenurgast, ning tegelikult on teine osapool täiesti süüta (mida ta ka tegelikult mingis mõttes on) ... aga kõik see ei muuda fakti, et viimane kord kui minuga sedasi juhtus, keeras see mul elu ausalt öeldes metsa. Seekord olin juba kohanenud, aga haiget tegi ta ikkagi ja negatiivset mõju avaldas ta kõigest hoolimata.

Vihkasin...või hakkasin vihkama inimest kelle vastu mul tegelikult ei ole mitte midagi. See inimene on tegelikult inimesena normaalne. Peaaegu isegi keegi kellega võiksin ilma suurema kärata aretada sõprust ja semutsemist, kuid ei. Tema asukoht minu elu/sõprade/tuttavate skaalal asetab ta asukohta kus tema olemasolek tekitab minus küllaltki harvaesineva vihapurske. See ei ole tema süü tegelikult kuidagi...võinoh, vähemalt mitte otseselt.

Armastan. Ja see ongi suuresti teinud aasta nii raskeks. Õhtul magama heites ja hommikul tõustes on enamasti ainult üks isik mu mõtteis. Tehes koolis tööd või kodus süüa. Ajab juustest haarama ja karjuma, aga noh, kuna ma elan kortermajas, siis oleks see teiste elanike suhtes ebaviisakas.

Ning ta teab...ma arvan, et ta teab, aga äkki ei tea...
See kõlab nagu tiinekamure. Peaks minema väljale karikakraid noppima õitest tühjaks. Samas ega vanus ei määra rolli, kui asi puudutab probleemi olemust...lihtsalt mastaapi mil määral see su elu mõjutab ja hulluks ajab. võimidagisellist.

Ning haahaa, kirjutasin ikkagi krüptiliselt, olles nii kuradi kaval. Kahju ainult, et kui vastavad isikud peaksid seda teksti lugema, siis usun, et ei võta nimede väljamõtlemine liigselt aega ... aga mind enam ei huvita.

Viimasel kolmel päeval mind üldse ei huvita. Võibolla on see kaitserefleks, et ma ära ei keeraks emotsioonidega...või äkki mind lihtsalt enam ei huvitagi. Ma lähen homme DJ Freshi kuulama, ning mind ei huvita. Nädal tagasi olin ma ekstaatiline...täna...nothing. Hingeline tühjus nagu mõni poeet ütleks.

Täiesti jube.

Tulevikus mõelgu parem keegi välja mingisugune masinavärk, mis väljendab su mõtteid sinu eest, sest kõigile meile ei ole antud kuldset kätt mis lendaks üle pärgamendilehtede (või klaviatuuritähtede...aga pärgamendileht kõlab uhkemalt), kattes tähtede, tunnete ja mõtetega tühja pinda nagu maalrimees kes peab aeda värvima.

Emotions eh? Do they suck or what.