Eile. Käisime väljas. Bacardi Night Shootersis, kann Gin&Tonicut ja siis lõpetus Nooruses.
Lõpetus Nooruses.
Vestaks poeetilisemalt, ning nimetaks seda mitte õhtu lõpetuseks, vaid pigem millegi uue alguseks (kuigi ta oli õhtu lõpp ka, kojuminek oli siiski pärast seda). Rääkisime palju. Rääkisime asjadest millest vist olime mõlemad tahtnud rääkida.
Ja ... ja nii ta oli. Ja nii ma õppisin jälle midagi uut. Elu kohta. Enda kohta. Tema kohta. Ning kuigi praegu mõeldes sõnadele mis sai lausutud, tekib tahtmine kaksiratsi käsipuu peale mõnest kõrgemast hüppetornist hüpata.
Aga ma ei kahetese ühtegi sõna mis sai lausutud, ning ütleks isegi, et mõned sõnad jäid kahjuks ütlemata.
Ja mu lootuseküünal lõi uue leegiga särama.
Ja kuigi mul on raske rääkida otse südameasjadest, siis temaga on see lihtne.
Ja isegi pärast kõike mis juhtus, ei suuda ma mitte mõelda neist kõigist "mis siis kui?" stsenaariumist, aga loogiliselt tean sellise mõttetegevuse tühjusele ja mõttetusele. Tean, et see ei muuda midagi. Mis on juhtuud on juba juhtunud, ning sündmustest peab õppima, mitte neid taga nutma. Ja ma teen seda. Ja ma teen seda kohe homme. Aga täna olen ikkagi natuke kurb, sest süda nõuab mida süda nõuab.
Pics related.
0 inimest leidsid aega, et kommenteerida:
Postitage kommentaar
Kirjuta kirjuta