Esiteks muidugi tänu Stiinale, et ta veenis üldse minema neid kutte vaatama
Arvasin alguses, et tegu on niisama mingi hip-hop-dnb-värgindusega, aga kui vennad hakkasid tegema wall of deathi...ooohshiiit. Sain nii mõnegi löögi näkku, aga õnneks olid Markus ja Laur seal, et siis vahele astuda, enne kui tõsisemaks läks.
Aga väga äge oli. Also tänud Jaagule, et ta mind autoga koju viskas.
Ta võttis talt ümber kinni, et teda kallistada, sest ta pidi lahkuma. Tema üllatuseks kestis kallistus tavalisest kauem...oli siis selle põhjuseks tütarlapse vere alkoholisisaldus või miski muu, kuid ta läks sellega kaasa, tunnetades iga ta kehakumerust ja tundes iga tema hingeõmmet. Aeg tundus justkui peatuvat.
Kõik hea peab kord lõppema, ning seda ka seekord. Oli aeg üksteisest eemale tõmbuda. Seda tehes riivasid nende põsed üksteise vastu, ning kuigi tegu oli minimaalse liigutusega, puutusid nende huulte ääred vaid millisekundiks üksteise vastu ja seda vaid üheks hingetõmbeks, mis tundus kestvat nii kaua. Nad vaatasid üksteisele otsa, silmades paistmas pea kõik emotsioonid. Kurbus, viha, pettumus, iha... nendest tunnetest olenemata ei teinud kumbki ühtegi liigset liigutust...ta pidi ju koju minema.
Uksest välja astudes mõistis ta, et mõni asi peab jääma kõigest hoolimata ukse taha. Näiteks kõik mis seal toimus. See muidugi ei olnud ta esimene valik, aga enam polnud õige aeg tagasi minna, ning ta mõistis, et see kõik jääb teda veel kuudeks kummitama.
Ohh jah
It would be nice
To start over again,
Before we were men
I'd give, I'd bend
Lets play pretend
And when its the end
Our lives will make sense
And love, we'll bend
lets play...pretend.
Its not gonna be long
before we're all gone
and nothing to show for them
stop taking lives, come on
let's all grow up again
Lights - Pretend
Ning tänane Archer oli ülimalt hea. Mul on lihtsalt tõeliselt hea meel, et see tagasi tuli.
29. jaanuar 2011
28. jaanuar 2011
26. jaanuar 2011
Persse.
Jamaica jääb ära või lükkub sügisesse.
Nahh.
Lähme selle asemel Amsi.
Kahju...aga samas pean vähem raha säästma, which is nice. Saan arvuti varem. yay. I guess.
Nahh.
Lähme selle asemel Amsi.
Kahju...aga samas pean vähem raha säästma, which is nice. Saan arvuti varem. yay. I guess.
25. jaanuar 2011
It's the little things that change the world.
Loen hetkel sellist mõnusalt keerulist raamatut nagu "Black Swan" (ei, mitte selle filmi põhjal), mis räägib kokkusattumustest ja kuidas meile täiesti tühistena tunduvad asjad muudavad maailma.
Lähtudes sellest ja ühest lausest mis Sten üleeile lausus (parafraseerides: "Ma olen enda parimad sõbrad leidnud tänud kaardimängule"), liikusid mu mõtted täna suitsu tehes samale teemale. Ma olen sellest juba varem kirjutanud, et ma olen leidnud oma parimad sõbrad (Karl, Henri, Kaspar, Elise, Kärt, Anett etc) leidnud tänu sellele, et mul ja Kasparil oli noorpõlves vaimustus Pokemóni vastu. Sellest arenes asi edasi kaardimängudeni ja sealt veelgi edasi sõpradeni.
Hakkasin tänu sellele kõigele mõtlema, kuidas oleks teiste inimeste elu teistmoodi, kui mind ei eksisteeriks. Teate küll, nagu need montaažid on igasugustes multikates ja sarjades. Kui palju ma olen inimeste elusid puudutanud ja kui suurel määral. Tänu tuulevaikusele töörindel, oli mul aega selle üle juurelda, ning endamisi arutleda...Midagi tarka muidugi välja ei mõelnud, aga huvitav oli sellegipoolest.
Üldiselt on see postitus ka selgelt half-assed...Pole olnud viitsimist kirjutada, ning olgem ausad, pole olnud ka suurt põhjust. Peale Tartu trippi tekkis hetkeks mõte, et kirjutaks, aga ei näinud sellel ka lõpuks erilist mõtet, sest kõik millest saan kirjutada on igav, ning kõik millest kirjutada ei taha on iroonilisel kombel (minu jaoks) kõige huvitavam.
Eniveis jah. Säh. 20 päeva pole kirjutanud ja tegelikult pole siiamaani midagi kirjutanud, kui poeetilisest küljest seda vaadata.
Ok fain, Tumblr mängib ka tohutut osa, et miks ma pole midagi kirjutanud. Kui tekib tunne midagi üles märkida, siis on see tunne enamasti muusika kohta, ning selle jaoks tegin endale Tumblri konto...sinna ja teiste postituste lugemise peale läheb ka suurem osa ajast.
Ühesõnaga, voxdie.tumblr.com . Nautige. Aga külastage seda blogi ka ikka...teinekord...kord kuus...võinii...maitea. Midagi tarka mu elus vist hetkel ei toimu...
ähh. jah.
Sähket.
Also, lihtsad tänusõnad Triinule, Karlile, Kasparile, Kasparile, Gerlyle, Anettile, Kärdile, Elisele, Renele, Sandrale, Jaagule, Mikule, Robinile, Inglile, Tennole, Markole, Kalevile, Stiinale, Kristile, Madisele,Jaanusele, Carolile, Mairile, veelkorra ühele Mikule, Mallule, Piretile, Eenokile, Laurale ja Merkale....huh...eelmise aasta eest... Kes tunneb, et jäi vahele, siis lipsake enda nimi sinna sisse kuskile salaja.
Ning Triinule, Kasparile, Anettile, Renele, Karinile, Stiinale, Jaagule, Kasparile, Tennole tänusõnad selle eest, et mu aasta hästi algas. Jälle, kui keegi jäi vahele...sorz.
Anneli :*
Lähtudes sellest ja ühest lausest mis Sten üleeile lausus (parafraseerides: "Ma olen enda parimad sõbrad leidnud tänud kaardimängule"), liikusid mu mõtted täna suitsu tehes samale teemale. Ma olen sellest juba varem kirjutanud, et ma olen leidnud oma parimad sõbrad (Karl, Henri, Kaspar, Elise, Kärt, Anett etc) leidnud tänu sellele, et mul ja Kasparil oli noorpõlves vaimustus Pokemóni vastu. Sellest arenes asi edasi kaardimängudeni ja sealt veelgi edasi sõpradeni.
Hakkasin tänu sellele kõigele mõtlema, kuidas oleks teiste inimeste elu teistmoodi, kui mind ei eksisteeriks. Teate küll, nagu need montaažid on igasugustes multikates ja sarjades. Kui palju ma olen inimeste elusid puudutanud ja kui suurel määral. Tänu tuulevaikusele töörindel, oli mul aega selle üle juurelda, ning endamisi arutleda...Midagi tarka muidugi välja ei mõelnud, aga huvitav oli sellegipoolest.
Üldiselt on see postitus ka selgelt half-assed...Pole olnud viitsimist kirjutada, ning olgem ausad, pole olnud ka suurt põhjust. Peale Tartu trippi tekkis hetkeks mõte, et kirjutaks, aga ei näinud sellel ka lõpuks erilist mõtet, sest kõik millest saan kirjutada on igav, ning kõik millest kirjutada ei taha on iroonilisel kombel (minu jaoks) kõige huvitavam.
Eniveis jah. Säh. 20 päeva pole kirjutanud ja tegelikult pole siiamaani midagi kirjutanud, kui poeetilisest küljest seda vaadata.
Ok fain, Tumblr mängib ka tohutut osa, et miks ma pole midagi kirjutanud. Kui tekib tunne midagi üles märkida, siis on see tunne enamasti muusika kohta, ning selle jaoks tegin endale Tumblri konto...sinna ja teiste postituste lugemise peale läheb ka suurem osa ajast.
Ühesõnaga, voxdie.tumblr.com . Nautige. Aga külastage seda blogi ka ikka...teinekord...kord kuus...võinii...maitea. Midagi tarka mu elus vist hetkel ei toimu...
ähh. jah.
Sähket.
Also, lihtsad tänusõnad Triinule, Karlile, Kasparile, Kasparile, Gerlyle, Anettile, Kärdile, Elisele, Renele, Sandrale, Jaagule, Mikule, Robinile, Inglile, Tennole, Markole, Kalevile, Stiinale, Kristile, Madisele,Jaanusele, Carolile, Mairile, veelkorra ühele Mikule, Mallule, Piretile, Eenokile, Laurale ja Merkale....huh...eelmise aasta eest... Kes tunneb, et jäi vahele, siis lipsake enda nimi sinna sisse kuskile salaja.
Ning Triinule, Kasparile, Anettile, Renele, Karinile, Stiinale, Jaagule, Kasparile, Tennole tänusõnad selle eest, et mu aasta hästi algas. Jälle, kui keegi jäi vahele...sorz.
Anneli :*
4. jaanuar 2011
3. jaanuar 2011
Tahate ma räägin teile kellegi elust?
Fain. Ma alustan filmidest ja sarjadest. Kui kannatate lõpuni välja, siis äkki saate midagi minu kohta ka teada....
A, ning hetkel olen ma ebakaine, nii et oodake avaldusi minu kohta, mida igapäev ei leia.
Alustame äkki sarjadest.
Reastan sarjad mis min see aasta üllatasid. Need ei pruugi olla uued sarjad...need ei pruugi ka olla otseselt head sarjad, aga mulle need raisad meeldisid.
Modern Family - Moodne ja hea komöödia. Väga hea paraleel Communityle. Mõlemal on omamoodi tempo ja omamoodi huumoritsoon, aga ega MF ilmaasjata ei võitnud hullult palju Emmysid ja muid auhindu.
Community - Kuidagi vastand MF'ile. Huumori poolest tõesti teistsugunem aga samas minu naljasoonele mängib täpselt välja. Kõigile see selgelt ei sobi, aga mulle hullult meeldib.
Vampire Diaries - Mäletate True Bloodi? Mäletate mida m selle kohta ütlesin? ma ka mitte, aga VD tundus olevat nagu Twilight + Draama...oh boy was I wrong. Pärast seda, kui ühel kutil pea kahekorra keerati, siis muutsin enda arvamust täielikult. See on huvitav, šokeeriv ja hästi kirjutatud. Kui on aega, siis vaadake kindlasti.
Misfits - Teine season tuli sügisel välja. Mõnele inimesele ma kirjeldan seda kui Skinsi kus on supervõimed. Misfits seob endas teismelisuse probleemid ja maailmavaated, ning supervõimed. See on naljakas, huvitav, šokeeriv ja lihtsalt hea. Tal on vähe osasid, ning iga osa hoiab endas uskumatult hästi kirjutatud stoorit.
Top Gear - Esimesed kaks osa olid siiamaani superhead.
Batman: Brave And The Bold - Ainult koomiksifännidele ja animatsioonihuvilistele. Hästi kirjutatud ja naljakas. Kui pole siiamaani vaadanud, siis ilmselt ei huvita see sind, aga kui vaatad, siis arvatavasti naudid teist seasonit sügavuti.
The Walking Dead - Kuna ma olen lugenud koomiksit, siis ma ei oska seda eriti objektiivselt hinnata, aga nii palju kui mina seda nägin, siis on saadud hakkama uskumatuga. Koomiksist on võetud parimad osad, ning see on viidud sarja. Muidugi sarja stoori kaldub koomiksist eemale, aga see pole ilmtingimata halb asi. Nautisin täielikult esimest seasonit, ning [SPOILER] Üleliigsete inimeste tapmine oli väga hea idee, sest nende vastu ei tekkinud mul ühtegi emotsiooni.
Clone High - Avastasin enda jaoks see aasta uuesti selle sarja. Olin seda kunagi vaadanud juba (2006 aastal vist), aga ei mäletanud sellest paljut. Tegu on, dare I say it, parema sarjaga kui seda on Family Guy, American Dad ja kõik muud animatsioonid kokku. Sel on vaid 13 osa, aga iga osa ajab sind naerma ja kahetsema, et see sari ära lõpetati.
Spartacus - Spartacuse peategelane kannatas kahjuks uuesti vähi käes, niiet ma ei tea päris täpselt mis uuest seasonist saab, aga esimene season oli üllatavalt hea. Jah, tegu oli sarjaga kus suur rõhk pandi verele, "pornole" ja vägivallale, aga nende vahel suudeti kududa kaasahaarav ja huvitav lugu mis peaks haarama kõiki, kuigi selgelt prooviti haarata meessoost vaatajaid.
Supernatural - Kui juba vaatad, siis tead kui tugev see sari on. Muidugi pidi sari läbi saama viiendast seasonist, kui peakirjutada ja -produtsent lahkus, aga nad on suutnud jääda tugevale teele, ning isegi pärast nii mitut seasonit on tegu tugevalt kirjutatud ja näideldud sarjaga mida iga sci-fi fänn suudab nautida.
Ma hetkel tõesti ei suuda mõelda veel sarju millele hinnang anda...kui teil tuleb mõni meelde, siis jätke kommentaar ja tuletage mulle meelde. Filmid jätan järgmise sissekande jaoks. Elust ma hetkel kirjutama ei hakka....kinda liiga depressiivne tuju on selle jaoks. Võibolla läheb varsti paremaks, aga ma ei saa midagi garanteerida.
Olge tublid ja suudelge naisi minu asemel....
sest kaelkirjakud teeksid sama.
A, ning hetkel olen ma ebakaine, nii et oodake avaldusi minu kohta, mida igapäev ei leia.
Alustame äkki sarjadest.
Reastan sarjad mis min see aasta üllatasid. Need ei pruugi olla uued sarjad...need ei pruugi ka olla otseselt head sarjad, aga mulle need raisad meeldisid.
Modern Family - Moodne ja hea komöödia. Väga hea paraleel Communityle. Mõlemal on omamoodi tempo ja omamoodi huumoritsoon, aga ega MF ilmaasjata ei võitnud hullult palju Emmysid ja muid auhindu.
Community - Kuidagi vastand MF'ile. Huumori poolest tõesti teistsugunem aga samas minu naljasoonele mängib täpselt välja. Kõigile see selgelt ei sobi, aga mulle hullult meeldib.
Vampire Diaries - Mäletate True Bloodi? Mäletate mida m selle kohta ütlesin? ma ka mitte, aga VD tundus olevat nagu Twilight + Draama...oh boy was I wrong. Pärast seda, kui ühel kutil pea kahekorra keerati, siis muutsin enda arvamust täielikult. See on huvitav, šokeeriv ja hästi kirjutatud. Kui on aega, siis vaadake kindlasti.
Misfits - Teine season tuli sügisel välja. Mõnele inimesele ma kirjeldan seda kui Skinsi kus on supervõimed. Misfits seob endas teismelisuse probleemid ja maailmavaated, ning supervõimed. See on naljakas, huvitav, šokeeriv ja lihtsalt hea. Tal on vähe osasid, ning iga osa hoiab endas uskumatult hästi kirjutatud stoorit.
Top Gear - Esimesed kaks osa olid siiamaani superhead.
Batman: Brave And The Bold - Ainult koomiksifännidele ja animatsioonihuvilistele. Hästi kirjutatud ja naljakas. Kui pole siiamaani vaadanud, siis ilmselt ei huvita see sind, aga kui vaatad, siis arvatavasti naudid teist seasonit sügavuti.
The Walking Dead - Kuna ma olen lugenud koomiksit, siis ma ei oska seda eriti objektiivselt hinnata, aga nii palju kui mina seda nägin, siis on saadud hakkama uskumatuga. Koomiksist on võetud parimad osad, ning see on viidud sarja. Muidugi sarja stoori kaldub koomiksist eemale, aga see pole ilmtingimata halb asi. Nautisin täielikult esimest seasonit, ning [SPOILER] Üleliigsete inimeste tapmine oli väga hea idee, sest nende vastu ei tekkinud mul ühtegi emotsiooni.
Clone High - Avastasin enda jaoks see aasta uuesti selle sarja. Olin seda kunagi vaadanud juba (2006 aastal vist), aga ei mäletanud sellest paljut. Tegu on, dare I say it, parema sarjaga kui seda on Family Guy, American Dad ja kõik muud animatsioonid kokku. Sel on vaid 13 osa, aga iga osa ajab sind naerma ja kahetsema, et see sari ära lõpetati.
Spartacus - Spartacuse peategelane kannatas kahjuks uuesti vähi käes, niiet ma ei tea päris täpselt mis uuest seasonist saab, aga esimene season oli üllatavalt hea. Jah, tegu oli sarjaga kus suur rõhk pandi verele, "pornole" ja vägivallale, aga nende vahel suudeti kududa kaasahaarav ja huvitav lugu mis peaks haarama kõiki, kuigi selgelt prooviti haarata meessoost vaatajaid.
Supernatural - Kui juba vaatad, siis tead kui tugev see sari on. Muidugi pidi sari läbi saama viiendast seasonist, kui peakirjutada ja -produtsent lahkus, aga nad on suutnud jääda tugevale teele, ning isegi pärast nii mitut seasonit on tegu tugevalt kirjutatud ja näideldud sarjaga mida iga sci-fi fänn suudab nautida.
Ma hetkel tõesti ei suuda mõelda veel sarju millele hinnang anda...kui teil tuleb mõni meelde, siis jätke kommentaar ja tuletage mulle meelde. Filmid jätan järgmise sissekande jaoks. Elust ma hetkel kirjutama ei hakka....kinda liiga depressiivne tuju on selle jaoks. Võibolla läheb varsti paremaks, aga ma ei saa midagi garanteerida.
Olge tublid ja suudelge naisi minu asemel....
sest kaelkirjakud teeksid sama.
Tellimine:
Postitused (Atom)