Ma tõesti ei tea, kas ja kes seda blogi enam üldse jälgib, kuid pärast aastast vaikust otsustasin ma teha vähemalt ühe sissekande. Tulevikus võibolla rohkem, kuid hetkel on mu kirjatööd ja internetitegevused aheldatud mu uude Facebooki lehekülge, mida vaikselt ajan ja mu kullakallisse Tumblrisse, kus jagan enda illegaalset huvi paljaste tüdrukute ja ägedate tattoode vastu.
Igatahes, keda veel huvitab, siis hetkel olen emakese kallikese juurest juba peaaegu kõva aasta eemal olnud, elades isiklikku elu peaaegu isiklikus korteris. Jagan seda siiski töökaaslasega, kuid point remains.
Hiljuti rabas mind jalust ja hingest üks tugevamat sorti depressioonihoog, pärast mida mu emotsioonid on otsustanud elada ühest otsast teise piiri peal. Kõikudes ekstreemsusest ekstreemsusesse. Hetkel olen vähemalt rahul ja ei taha suuremal hulgal tablette alla neelata. So that's nice.
Ja muud tarka ma ei oska rääkida. Üritan siia rohkem tagasi sattuda, sest Blogspot on ainuke koht, kus ma saan nüüd rääkida ausalt südamelt ära, teades, et vaid väga vähesed saavad mu tegemistest teada...ja kui peaks juhtuma, et see semi-anonüümsus lõhestub, siis on mul alati üks salajane blogi, mida keegi teist vereimejatest ei näe. So näänäänäänää-näää.
Ja mis puudutab igat minu viidet enesetapu või enesevigastuse kohta, siis kasutan neid pigem poindi meikimiseks. Ma ei tapaks ennast kunagi ära...vähemalt kuni vähemalt üks minu lähisugulastest elab.
Näh, õppisite jälle midagi uut minu kohta, kui suudate selle välja lugeda.
