Prööbadiprööb

Ma tõesti ei tea, kas ja kes seda blogi enam üldse jälgib, kuid pärast aastast vaikust otsustasin ma teha vähemalt ühe sissekande. Tulevikus võibolla rohkem, kuid hetkel on mu kirjatööd ja internetitegevused aheldatud mu uude Facebooki lehekülge, mida vaikselt ajan ja mu kullakallisse Tumblrisse, kus jagan enda illegaalset huvi paljaste tüdrukute ja ägedate tattoode vastu.

Igatahes, keda veel huvitab, siis hetkel olen emakese kallikese juurest juba peaaegu kõva aasta eemal olnud, elades isiklikku elu peaaegu isiklikus korteris. Jagan seda siiski töökaaslasega, kuid point remains.

Hiljuti rabas mind jalust ja hingest üks tugevamat sorti depressioonihoog, pärast mida mu emotsioonid on otsustanud elada ühest otsast teise piiri peal. Kõikudes ekstreemsusest ekstreemsusesse. Hetkel olen vähemalt rahul ja ei taha suuremal hulgal tablette alla neelata. So that's nice.

Ja muud tarka ma ei oska rääkida. Üritan siia rohkem tagasi sattuda, sest Blogspot on ainuke koht, kus ma saan nüüd rääkida ausalt südamelt ära, teades, et vaid väga vähesed saavad mu tegemistest teada...ja kui peaks juhtuma, et see semi-anonüümsus lõhestub, siis on mul alati üks salajane blogi, mida keegi teist vereimejatest ei näe. So näänäänäänää-näää.


Ja mis puudutab igat minu viidet enesetapu või enesevigastuse kohta, siis kasutan neid pigem poindi meikimiseks. Ma ei tapaks ennast kunagi ära...vähemalt kuni vähemalt üks minu lähisugulastest elab.

Näh, õppisite jälle midagi uut minu kohta, kui suudate selle välja lugeda.

Victor's monologue from "The Rules Of Attraction"

Victor: Took a charter flight on a DC-10 to London, landed at Heathrow. Took a cab to the city center. Don't let people lie to you, hostels are for the ugly. I'm staying at Home House, the most beautiful hotel. Called a friend from school who was selling hash, but she wasn't in. Met a couple of Brits who take me to of all places, Camden Street. I flirt a bit at the Virgin Megastore, buy some CDs, then follow some girls with pink hair. I wandered around trying to get laid until it started to rain, then went back to Home House. "Ministry of Sound" is dead, so I go to "Rem Forum," but it's "Gay Night." I find one hetero girl and we dry-hump on the dance floor. We cab it back to Home House, I strip her clothes off suck her toes and we fuck. Hung out for four or five days, met the world's biggest DJ, Paul Oakenfold. Kept missing the Changing of the Guards. Wrote my mom a postcard I never sent, bought speed from an Italian junkie trying to sell me a stolen bike. Smoked a lot of hash that had too much tobacco in it. Saw the Tate. Saw Big Ben. Ate a lot of weird English food. It rained a lot. It was expensive and I'm jonesing-- split for Amsterdam. The Dutch all know English so I didn't have to speak Dutch, which was a relief. I cruise the red light district, visit a sex show, visit a sex museum, smoke a lot of hash. I meet a Dutch TV actress and we drink absinthe at a bar called "Absinthe." The museums were cool. Lots of Van Goghs and the Vermeers were intense. Wandered around, bought a lot of pastries, ate some intense waffles. Bought some coke and I cruised the red light district I found some blonde with big tits that reminds me of Lara. I gave her 100 guilders. In the end, she pulls me out, I come between her tits even though I'm wearing a rubber. We made small talk about AIDS, her Moroccan pimp and herself. I wake to the sound of a wino singing. It's 8:00 a.m. and hot as blazes. I pretend to ice-skate around Central Station. Trade songs with a Kiwi girl, then split for Paris Wandered the Champs-Elysees, climbed the Eiffel Tower for only seven francs-- the ticket machine was broken. Got the hang of the Metro, took it everywhere. Ford model party, hooked up with a model named Karina. She chugs my cock at the Marriott, which is good. Played billiards, went shopping I think she gave me mono. Drove a Ferrari that belonged to the Saudi royal family. Made out with a Dutch model in front of the Louvre. Saw the Arc de Triomphe-- almost became road kill. "Oakie" invites me to Dublin, I catch an Aer Lingus flight, stay at the Morrison-- Dublin rocks like you can't imagine. Oakenfold lets me spin some discs with him. Irish girls are small as leprechauns. I swap hickeys with a drunk woman after groping my abs and calling me "Mr.LA." She strips for me in the bathroom of the club. Sneak into the Guinness factory and steal some stout so good my dick goes hard. I fly to Barcelona which is a bust. Too many fat American students, too many lame meat markets. I dropped acid at the Sagrada Familia, which was a trip, to say the least. Cruise up the coast to Museo Gala Dali, but had no more acid, which sucked. Some girl from Canada calls me on my cell, so I let her listen to the church bells. Canta Cruz is beautiful but there are no girls there, just old hippies. So I went to Switzerland where, ironically, I couldn't find anyone with the time. Took Glacier Express to Shiltone which is beautiful in a way I can't describe. EuroPass into Italy, ended up in Venice, met a hot girl who looks like Rachel Leigh Cook, and speaks better English than I do. She's living for a year on only $5.00 a day. We gondola around, buy hash. She thinks I'm a capitalist-- my room costs more for one night than her entire trip. She doesn't mind much when I pay the bills. I ditch her and hook up with a couple who obviously want a threesome. Much tension, but the doofus offers to drive me to Rome, an offer I jump at. Traffic's bad, we're stopped for hours. The wife's a freak. The guy wigs out on me. It's like a Polanski film. We stop in Florence, where I see some big dome. A bomb goes off I lose the weird couple, which is probably for the best. Ended up in Rome, which is big and hot and dirty. Just like LA, but with ruins. I went to the Vatican, which is ridiculously opulent. Stood for two hours to get into the Sistine Chapel, which now cleaned, looks fake. I meet two underage Italian girls who I try to talk into fucking each other while I jack off onto them. Bored, I buy them some ice cream instead. My hotel has a gym, so I work out. I bump into some guy from Camden who says he knows me, but I'm sure that he's a fag, so I lose him. I try to fart and instead shit my pants. In my room I masturbate and have a pain in my groin. I dream about a beautiful girl, half in water, stretching her lean body. She asks me if I like it. I tell her she can clean fish with it. I don't know what it means, but I wake well-rested, masturbate in the shower, and check out. Make my way back to London, hang out in Piccadilly Circus. Swap shirts with some upper-crusty Cambridge chick. Hers was an Agnes B.; mine, it cost me my Chanel. She acts stuffy and prudish, but is really wild underneath. She barely looks at my abs, though she wants to. The next day I drop acid and get lost in the subway for a full day and can't find my way out. I meet a cute girl that lets me jack off onto her as long as no come gets onto her Paul Smith coat. We get stoned while listening to Michael Jackson records. The next morning, I wake up talking to myself. I had a big bump on my head from flailing in my sleep. I get my stuff and barely make my plane back to the United States. I no longer know who I am and I feel like the ghost of a total stranger. So then I ended up back here.

There's stuff in the night. I am part of said stuff. Nightstuff they call me.

      Olen lõpetanud magamise vist ära. Kui eelmine nädal ei tahtnud magada, siis see nädal läks lihtsalt  füüsiliselt oskus magada ära. Oleks veel, et teen selle lisaajaga midagi kasulikke, konstruktiivset...arukat.       Olgem ausad, ma olen seda sorti isik, kes lihtsalt ei näe mõtet.  Tooks kohe paar imelist tsitaati välja The art of getting by-st:


“Since the dawn of recorded history, something like 110 billion human beings have been born into this world. And not a single one of them made it. There are 6.8 billion people on the planet. Roughly 60 million of them die every year. 60 million people. That comes out to about 160,000 per day. I read this quote once when I was a kid, “We live alone, we die alone. Everything else is just an illusion.” It used to keep me up at night. We all die alone. So, why am I supposed to spend my life working, sweating, struggling? For an illusion? Because no amount of friends, no girl, no assignments about conjugating the pluperfect or determining the square root of the hypotenuse is gonna help me avoid my fate. I have better things to do with my time.”
“I fear life.”
“I’m kind of a misanthrope. Not a choice, just a fact.” -George Zinavoy, Freddie Highmore


      See film pani esimese viietestkümne minutiga mu lõualuu staatilisse "avatud" positsiooni. Filmi peategelane iseloomustas iseennast eelpool väljatoodud sõnadega, ning ma füüsiliselt tundsin kuidas see  mind mõjutas.
      George'il on imeline kunstianne, mida mul ei ole, ning ta otsib vaidlust ja konfrotatsiooni (that's totally a word) aktiivsemalt kui mina. Mina näen tükike rohkem vaeva, teen asjad ära mida tegema pean (miinimumpüüdlusega muidugi) ja olen sotsiaalsem, aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis jäi mulje, et sisemaailma koha pealt oleme me üks-ühele. 
     Või äkki ma tahan, et ma oleksin temaga üks-ühele sama, sest see annaks mulle kindluse elus, et ma tean mida teha või mis peaks juhtuma. Samastuda filmitegelasega annab mulle võimaluse elada fiktsionaalse tegelaskuju läbi enda elu, samal ajal kui tema elab minu elu läbi enda elu. If that makes any sense (lifeception!).
    Üks asi mida see õhtune filmivaatamine ja sarjanautimine on minus äratanud, on tahe rohkem korda viia. Vajadus teha asju, mida olen endale juba pikka aega lubanud. Esimeseks selliseks tegevuseks oli trenni tegemine vähemalt kord nädalas (arv, mis on kuni mu sünnipäevani kolmekordistunud). Trenniga on see hea asi, et kui ma panen enda harjutusi kirja, siis on areng märgatav, isegi kui teda pole peeglist näha (no worries, on näha küll...iga päevaga venib lihas pikemaks). 
    Teiseks tegevuseks saab praeguse plaani järgi olema kirjutamine. Ma armastan kirjutamist. Ma jumaldan kirjutamist. Maailmad ja vaated mida on võimalik manada lugeja silme ette, kasutades selleks midagi sedavõrd iidset nagu seda on sõna. Emotsioonid võtavad kuju, lootused sirguvad unistusteks ja unistused muutuvad reaalsuseks, ning seda kõike maailmas mida tegelikult ju ei eksisteeri. 
    Ma mäletan , kui ma otsustasin põhikoolis osta eraldi kaks kaustikut vaid selleks, et nendele pihtida enda mõtted ja tunded. Nüüd kus mu elu tundub olevat uue peatüki alguses tunnen, et mu füüsilise keha lihased ei ole ainukesed treeningunäljas loomad. Tundub, et vaim ja keha käivad koos, ning just vaimutrenni ongi mul plaan alustada.  
     Olen oma tunnetega jälle sellel ristmikul, kus edasiste teekondade hulka kuuluvad täielik emotsionaalne breakdown, täielik emotsionaalne tühjus, enda emotsioonide matmine (õppe)töösse või kõige must-valgem enesehäving droogide ja alkoholi abiga. Neli valikut. Üks Joonas. Obvious valik on obvious - vali kõik neli, aga pane samal ajal kõik kirja.
    Ja filmi lõppedes ma tahan, et tema oleks mina ja mina tema. Aga seda juba isiklikemate põhjuste tõttu.


Tänase õhtu filmivalik (IMDB keskmisest nõrgemad valikud):

I Melt With You - Väga hea castiga (Thomas Jane, Jeremy Piven, Rob Lowe) lugu neljast sõbrast kelle noorpõlve idealistlik maailmavaade mõjutab 25 aastat hiljem nende elu.

DMT -  Spirit molecule - Dokumentaal DMT'st. Kõike tuleb võtta väikse soolateraga muidugi, kuid filmi vaatamise ajal hakkasin juba otsima ravimisgruppe Peruus. 1300 taala, 12 päeva, 5 ayahuasca ravikuuri. Ayahuasca proovimine šamaani abiga on olnud juba mõnda aega mu olematus bucket listis.

Flypaper - Keskmisest parem "whodunnit" pangarööviteema. Patrick Dempseyga. Päris humoorikas ja küllaltki ootamatute plot pointidega.
The Art Of Getting By - read above. Heli oli kehv ja peategelast mängiv noormees ei saaks Eestis tänu enda nooruslikule välimusele isegi Jackassi kinno vaatama minna. Emma Roberts on ikka mässivkena ja näitlejana meeldejääv. Tema pärast filmi vaatasingi, sest tema roll It's Kind Of A Funny Storyst oli imeliselt meeldejääv.

Siin ma igatahes olen sedasi.
Joonas, signing out.

Elu seiklus

Veel üks faas läbitud. Oleks tegu olnud tavalise RPG-ga, siis oleksin tee peal 7 korda surma saanud ja neli korda oleksin lõpetanud hambutu draakoni kõhuavarustes.
Aga mis teha. Elu ei peatu kellegi jaoks. Lähme edasi. Uuendame vanu suhteid ja tekitame uusi.

ja joome selle kuradi -30C talve natuke suvisemaks.

Eneseületus.

Koostisosad:

Kahe tuttava surmast kuulmine ühe nädala jooksul.
Sama nädala jooksul inimesega südamest-südamesse rääkimine kõigest mis on olnud rääkimata.

Ehk siis ilmselt lühidalt öeldes - natuke selgema pilguga elu vaatamine. Ütle mis sa tunned. Tee mida sa pead vajalikuks. Kindlustunne on alati petlik, niiet ära pea seda enda tegude jaoks vajalikuks.



Signing off,
Joonas.

Mõtlemine on ohtlik. Mõtlemisel pole piire. Kujutlusvõimel pole piire. Piirideta elu on huvitav, põnev ja ootamatu. Piirideta mõtlemine on ohtlik.

Ehk siis.
Eile. Käisime väljas. Bacardi Night Shootersis, kann Gin&Tonicut ja siis lõpetus Nooruses.

Lõpetus Nooruses.

Vestaks poeetilisemalt, ning nimetaks seda mitte õhtu lõpetuseks, vaid pigem millegi uue alguseks (kuigi ta oli õhtu lõpp ka, kojuminek oli siiski pärast seda). Rääkisime palju. Rääkisime asjadest millest vist olime mõlemad tahtnud rääkida.

Ja ... ja nii ta oli.  Ja nii ma õppisin jälle midagi uut. Elu kohta. Enda kohta. Tema kohta. Ning kuigi praegu mõeldes sõnadele mis sai lausutud, tekib tahtmine kaksiratsi käsipuu peale mõnest kõrgemast hüppetornist hüpata.

Aga ma ei kahetese ühtegi sõna mis sai lausutud, ning ütleks isegi, et mõned sõnad jäid kahjuks ütlemata.
Ja mu lootuseküünal lõi uue leegiga särama.
Ja kuigi mul on raske rääkida otse südameasjadest, siis temaga on see lihtne.
Ja isegi pärast kõike mis juhtus, ei suuda ma mitte mõelda neist kõigist "mis siis kui?" stsenaariumist, aga loogiliselt tean sellise mõttetegevuse tühjusele ja mõttetusele. Tean, et see ei muuda midagi. Mis on juhtuud on juba juhtunud, ning sündmustest peab õppima, mitte neid taga nutma. Ja ma teen seda. Ja ma teen seda kohe homme. Aga täna olen ikkagi natuke kurb, sest süda nõuab mida süda nõuab.

Pics related.

Dj Fresh

Sai siis seal ära käidud.
  Kuna see oli minu esimene kontsert, kus ma läksin teadlikult vaatama DJ'd kes mulle oli enda loominguga silma jäänud, siis oli harjumatuid hetki ja kultuurišokki päris piisavalt. Sellele aitas muidugi ka kaasa minu keeldumine peaaegu tilkagi alkoholi juua (seda lubadust kavatsen ma täita vähemalt uue aastani).
  Igatahes läksime Jaani ja Mairiga kella külmneks kohale arvates, et kell üheksa avati uksed ja esimene DJ tuleb varsti peale. Noup. Jõuame kohale ja uksed on kinni. No vadever. Järgmised 2,5 tundi pärast sissesaamist istusime me toolidel ja ootasime...lihtsalt...ootasime. Vahepeal ostsime juua (suur apelsinimahl 3 euri, fakkjuutuu) ja tegime suitsu, aga peamiselt lihtsalt ootasime, sest meie olime kohale tulnud Freshi pärast ja goshdarnit ainult Freshi järgi me ka tantsime.
  Umbes poole ühe paiku kuulsime Bedwettersite solisti (Joosep? Johannes? Joosua? Jolanda? igatahes, ikka veel ei salli teda) midagi karjumas "aar juu redi" ja "somethingsomething DJ Fresh". Loogiline järeldus oli see, et ootamine on läbi ja liigume lava ette. Mõeldud-tehtud. Aga Freshil läks veel üks pool tundi aega, et enda gizmosid ja kaadervärke valmis seada, mis ei seganudki, sest parasjagu peal olev DJ lasi täitsa tatsutavat muusikat.
   Finally tuli Fresh peale, ning avanes tantsuhoovus, haarates kõiki ,kes lava ees seisid, kaasa. Üks väheseid kordi kui ma kaine peaga sedavõrd avalikult tantsin, aga mul oli ükskõik, sest ma olen vist sellest probleemist lahti saanud, et ma pean tantsimiseks jooma või midagi tarvitama. Tho vahepeal rikkus Mairi mind torkides mu flow ära, vabandades ennast hiljem väitega, et Jaan nägi mind ja pidas mu tantsuliigutusi naljakaks. I don't mind. Ma olen esimene inimene kes enda üle naerab, aga vaadake ja naerge, mitte ärge torkige ja naerge. Minu jaoks on tantsimine (ERITI kui tegu on sellise...vabavormi tantsimisega) ju muusika järgi liikumine. Ma liikusin muusika järgi.  Aga see selleks.
    Mõnus oli. Õhk oli otsas, riided higised, aga meel oli rahul. Äraminnes tuli mingi kreisi bitch mölisema meiega mingitel naeruväärsetel põhjustel, aga peale natuke karjumist jätsime tema ka sinna üksi raevutsema.
   Koju sain taksoga...või noh...kodu lähedale sain taksoga. Finantsseisude tõttu pidin võtma takso mis sõitis ainult kuni Jannseni (üheksa aastat siin elanud ja ikka pole kindel ühe poe õigekirjas) ukse ette. Sealt edasi viisid mind mu mahtavaat jalad, millest üks lonkas. Kodutee oli ka küllaltki uneventful, kui mitte arvestada kolme korda kui ma sain tänu ühele hulkuvale koerale südamerabanduse. Ma vihkan kui väga ma neid kardan, eriti kui ma üksi Nõmmel ringi liigun.

Niiet jah. Järgmine kord jätan ilmselt enda lemmikDJ laivis vaatamise vahele ja soosin kõrvaklappidest nende teoste austamist. Tore oli ikkagi.

Tahtsin midagi tantsimise kohta ka kirjutada, aga hetkel ei leia selleks vajalikke sõnu ja sulašokolaadikook vajab tegemist.