Olen lõpetanud magamise vist ära. Kui eelmine nädal ei tahtnud magada, siis see nädal läks lihtsalt füüsiliselt oskus magada ära. Oleks veel, et teen selle lisaajaga midagi kasulikke, konstruktiivset...arukat. Olgem ausad, ma olen seda sorti isik, kes lihtsalt ei näe mõtet. Tooks kohe paar imelist tsitaati välja The art of getting by-st:
“Since the dawn of recorded history, something like 110 billion human beings have been born into this world. And not a single one of them made it. There are 6.8 billion people on the planet. Roughly 60 million of them die every year. 60 million people. That comes out to about 160,000 per day. I read this quote once when I was a kid, “We live alone, we die alone. Everything else is just an illusion.” It used to keep me up at night. We all die alone. So, why am I supposed to spend my life working, sweating, struggling? For an illusion? Because no amount of friends, no girl, no assignments about conjugating the pluperfect or determining the square root of the hypotenuse is gonna help me avoid my fate. I have better things to do with my time.”
“I fear life.”
“I’m kind of a misanthrope. Not a choice, just a fact.” -George Zinavoy, Freddie Highmore
See film pani esimese viietestkümne minutiga mu lõualuu staatilisse "avatud" positsiooni. Filmi peategelane iseloomustas iseennast eelpool väljatoodud sõnadega, ning ma füüsiliselt tundsin kuidas see mind mõjutas.
George'il on imeline kunstianne, mida mul ei ole, ning ta otsib vaidlust ja konfrotatsiooni (that's totally a word) aktiivsemalt kui mina. Mina näen tükike rohkem vaeva, teen asjad ära mida tegema pean (miinimumpüüdlusega muidugi) ja olen sotsiaalsem, aga kui need pisiasjad kõrvale jätta, siis jäi mulje, et sisemaailma koha pealt oleme me üks-ühele.
Või äkki ma tahan, et ma oleksin temaga üks-ühele sama, sest see annaks mulle kindluse elus, et ma tean mida teha või mis peaks juhtuma. Samastuda filmitegelasega annab mulle võimaluse elada fiktsionaalse tegelaskuju läbi enda elu, samal ajal kui tema elab minu elu läbi enda elu. If that makes any sense (lifeception!).
Üks asi mida see õhtune filmivaatamine ja sarjanautimine on minus äratanud, on tahe rohkem korda viia. Vajadus teha asju, mida olen endale juba pikka aega lubanud. Esimeseks selliseks tegevuseks oli trenni tegemine vähemalt kord nädalas (arv, mis on kuni mu sünnipäevani kolmekordistunud). Trenniga on see hea asi, et kui ma panen enda harjutusi kirja, siis on areng märgatav, isegi kui teda pole peeglist näha (no worries, on näha küll...iga päevaga venib lihas pikemaks).
Teiseks tegevuseks saab praeguse plaani järgi olema kirjutamine. Ma armastan kirjutamist. Ma jumaldan kirjutamist. Maailmad ja vaated mida on võimalik manada lugeja silme ette, kasutades selleks midagi sedavõrd iidset nagu seda on sõna. Emotsioonid võtavad kuju, lootused sirguvad unistusteks ja unistused muutuvad reaalsuseks, ning seda kõike maailmas mida tegelikult ju ei eksisteeri.
Ma mäletan , kui ma otsustasin põhikoolis osta eraldi kaks kaustikut vaid selleks, et nendele pihtida enda mõtted ja tunded. Nüüd kus mu elu tundub olevat uue peatüki alguses tunnen, et mu füüsilise keha lihased ei ole ainukesed treeningunäljas loomad. Tundub, et vaim ja keha käivad koos, ning just vaimutrenni ongi mul plaan alustada.
Olen oma tunnetega jälle sellel ristmikul, kus edasiste teekondade hulka kuuluvad täielik emotsionaalne breakdown, täielik emotsionaalne tühjus, enda emotsioonide matmine (õppe)töösse või kõige must-valgem enesehäving droogide ja alkoholi abiga. Neli valikut. Üks Joonas. Obvious valik on obvious - vali kõik neli, aga pane samal ajal kõik kirja.
Ja filmi lõppedes ma tahan, et tema oleks mina ja mina tema. Aga seda juba isiklikemate põhjuste tõttu.
Tänase õhtu filmivalik (IMDB keskmisest nõrgemad valikud):
I Melt With You - Väga hea castiga (Thomas Jane, Jeremy Piven, Rob Lowe) lugu neljast sõbrast kelle noorpõlve idealistlik maailmavaade mõjutab 25 aastat hiljem nende elu.
DMT - Spirit molecule - Dokumentaal DMT'st. Kõike tuleb võtta väikse soolateraga muidugi, kuid filmi vaatamise ajal hakkasin juba otsima ravimisgruppe Peruus. 1300 taala, 12 päeva, 5 ayahuasca ravikuuri. Ayahuasca proovimine šamaani abiga on olnud juba mõnda aega mu olematus bucket listis.
Flypaper - Keskmisest parem "whodunnit" pangarööviteema. Patrick Dempseyga. Päris humoorikas ja küllaltki ootamatute plot pointidega.
The Art Of Getting By - read above. Heli oli kehv ja peategelast mängiv noormees ei saaks Eestis tänu enda nooruslikule välimusele isegi Jackassi kinno vaatama minna. Emma Roberts on ikka mässivkena ja näitlejana meeldejääv. Tema pärast filmi vaatasingi, sest tema roll It's Kind Of A Funny Storyst oli imeliselt meeldejääv.
Siin ma igatahes olen sedasi.
Joonas, signing out.
