Sai siis seal ära käidud.
Kuna see oli minu esimene kontsert, kus ma läksin teadlikult vaatama DJ'd kes mulle oli enda loominguga silma jäänud, siis oli harjumatuid hetki ja kultuurišokki päris piisavalt. Sellele aitas muidugi ka kaasa minu keeldumine peaaegu tilkagi alkoholi juua (seda lubadust kavatsen ma täita vähemalt uue aastani).
Igatahes läksime Jaani ja Mairiga kella külmneks kohale arvates, et kell üheksa avati uksed ja esimene DJ tuleb varsti peale. Noup. Jõuame kohale ja uksed on kinni. No vadever. Järgmised 2,5 tundi pärast sissesaamist istusime me toolidel ja ootasime...lihtsalt...ootasime. Vahepeal ostsime juua (suur apelsinimahl 3 euri, fakkjuutuu) ja tegime suitsu, aga peamiselt lihtsalt ootasime, sest meie olime kohale tulnud Freshi pärast ja goshdarnit ainult Freshi järgi me ka tantsime.
Umbes poole ühe paiku kuulsime Bedwettersite solisti (Joosep? Johannes? Joosua? Jolanda? igatahes, ikka veel ei salli teda) midagi karjumas "aar juu redi" ja "somethingsomething DJ Fresh". Loogiline järeldus oli see, et ootamine on läbi ja liigume lava ette. Mõeldud-tehtud. Aga Freshil läks veel üks pool tundi aega, et enda gizmosid ja kaadervärke valmis seada, mis ei seganudki, sest parasjagu peal olev DJ lasi täitsa tatsutavat muusikat.
Finally tuli Fresh peale, ning avanes tantsuhoovus, haarates kõiki ,kes lava ees seisid, kaasa. Üks väheseid kordi kui ma kaine peaga sedavõrd avalikult tantsin, aga mul oli ükskõik, sest ma olen vist sellest probleemist lahti saanud, et ma pean tantsimiseks jooma või midagi tarvitama. Tho vahepeal rikkus Mairi mind torkides mu flow ära, vabandades ennast hiljem väitega, et Jaan nägi mind ja pidas mu tantsuliigutusi naljakaks. I don't mind. Ma olen esimene inimene kes enda üle naerab, aga vaadake ja naerge, mitte ärge torkige ja naerge. Minu jaoks on tantsimine (ERITI kui tegu on sellise...vabavormi tantsimisega) ju muusika järgi liikumine. Ma liikusin muusika järgi. Aga see selleks.
Mõnus oli. Õhk oli otsas, riided higised, aga meel oli rahul. Äraminnes tuli mingi kreisi bitch mölisema meiega mingitel naeruväärsetel põhjustel, aga peale natuke karjumist jätsime tema ka sinna üksi raevutsema.
Koju sain taksoga...või noh...kodu lähedale sain taksoga. Finantsseisude tõttu pidin võtma takso mis sõitis ainult kuni Jannseni (üheksa aastat siin elanud ja ikka pole kindel ühe poe õigekirjas) ukse ette. Sealt edasi viisid mind mu mahtavaat jalad, millest üks lonkas. Kodutee oli ka küllaltki uneventful, kui mitte arvestada kolme korda kui ma sain tänu ühele hulkuvale koerale südamerabanduse. Ma vihkan kui väga ma neid kardan, eriti kui ma üksi Nõmmel ringi liigun.
Niiet jah. Järgmine kord jätan ilmselt enda lemmikDJ laivis vaatamise vahele ja soosin kõrvaklappidest nende teoste austamist. Tore oli ikkagi.
Tahtsin midagi tantsimise kohta ka kirjutada, aga hetkel ei leia selleks vajalikke sõnu ja sulašokolaadikook vajab tegemist.
23. detsember 2011
21. detsember 2011
Aasta kokkuvõte (2011)
It sucked.
Aga kui olla natuke vähem stick-up-my-ass-pessimist, siis ... nope, ikkagi, suht sucked.
Otsisin praegu enda 2010 aasta ülevaadet või kokkuvõtet...õnneks või kahjuks leidsin ainult postituse mis rääkis kas siis aasta jooksul leitud sarjadest või veebipluginatest.
Aga ok. Alustame hea noodiga siiski. Selle aasta ilmselged head sündmused (maailmast ja eraelust) on olnud (at the top of my mind) diktaatorite kukutamine nende enda rahva poolt (Arabian Spring), Osama tapmine (kuigi ma ikka kahtlen tema a) olemasolekus b) rollis kogu selle sõja vältel.
tegelt...ei taha reastada. Maailmas on juhtunud häid asju, las need olla nagu nad on. Kindlasti oli ka minu elus häid sündmusi toimunud, mida ma ilmselt peaks mäletama (näiteks sünnipäeva jään kindlasti mäletama...aga see on hea-halva skaalal neither here nor there, kui tagantjärgi vaadata).
Oehh. Isegi krüptiliselt ei viitsi kirjutada, ning kogu aasta uuestielamine toob meelde vaid need kõige halvemad juhtumid ja see ei tee mu niigi depressiivset tuju eriti paremaks.
Asjad mida ma siiski pean märkima, kasvõi selleks, et iseenda sisetunne vait jääks on järgmised.
Mu usaldust murti tugevalt. Mis murdis mind alateadlikult terveks aastaks nagu ma mõistsin. Kogu teema on väga hall ja võibolla murdus see usaldus ainult minu vaatenurgast, ning tegelikult on teine osapool täiesti süüta (mida ta ka tegelikult mingis mõttes on) ... aga kõik see ei muuda fakti, et viimane kord kui minuga sedasi juhtus, keeras see mul elu ausalt öeldes metsa. Seekord olin juba kohanenud, aga haiget tegi ta ikkagi ja negatiivset mõju avaldas ta kõigest hoolimata.
Vihkasin...või hakkasin vihkama inimest kelle vastu mul tegelikult ei ole mitte midagi. See inimene on tegelikult inimesena normaalne. Peaaegu isegi keegi kellega võiksin ilma suurema kärata aretada sõprust ja semutsemist, kuid ei. Tema asukoht minu elu/sõprade/tuttavate skaalal asetab ta asukohta kus tema olemasolek tekitab minus küllaltki harvaesineva vihapurske. See ei ole tema süü tegelikult kuidagi...võinoh, vähemalt mitte otseselt.
Armastan. Ja see ongi suuresti teinud aasta nii raskeks. Õhtul magama heites ja hommikul tõustes on enamasti ainult üks isik mu mõtteis. Tehes koolis tööd või kodus süüa. Ajab juustest haarama ja karjuma, aga noh, kuna ma elan kortermajas, siis oleks see teiste elanike suhtes ebaviisakas.
Ning ta teab...ma arvan, et ta teab, aga äkki ei tea...
See kõlab nagu tiinekamure. Peaks minema väljale karikakraid noppima õitest tühjaks. Samas ega vanus ei määra rolli, kui asi puudutab probleemi olemust...lihtsalt mastaapi mil määral see su elu mõjutab ja hulluks ajab. võimidagisellist.
Ning haahaa, kirjutasin ikkagi krüptiliselt, olles nii kuradi kaval. Kahju ainult, et kui vastavad isikud peaksid seda teksti lugema, siis usun, et ei võta nimede väljamõtlemine liigselt aega ... aga mind enam ei huvita.
Viimasel kolmel päeval mind üldse ei huvita. Võibolla on see kaitserefleks, et ma ära ei keeraks emotsioonidega...või äkki mind lihtsalt enam ei huvitagi. Ma lähen homme DJ Freshi kuulama, ning mind ei huvita. Nädal tagasi olin ma ekstaatiline...täna...nothing. Hingeline tühjus nagu mõni poeet ütleks.
Täiesti jube.
Tulevikus mõelgu parem keegi välja mingisugune masinavärk, mis väljendab su mõtteid sinu eest, sest kõigile meile ei ole antud kuldset kätt mis lendaks üle pärgamendilehtede (või klaviatuuritähtede...aga pärgamendileht kõlab uhkemalt), kattes tähtede, tunnete ja mõtetega tühja pinda nagu maalrimees kes peab aeda värvima.
Emotions eh? Do they suck or what.
Aga kui olla natuke vähem stick-up-my-ass-pessimist, siis ... nope, ikkagi, suht sucked.
Otsisin praegu enda 2010 aasta ülevaadet või kokkuvõtet...õnneks või kahjuks leidsin ainult postituse mis rääkis kas siis aasta jooksul leitud sarjadest või veebipluginatest.
Aga ok. Alustame hea noodiga siiski. Selle aasta ilmselged head sündmused (maailmast ja eraelust) on olnud (at the top of my mind) diktaatorite kukutamine nende enda rahva poolt (Arabian Spring), Osama tapmine (kuigi ma ikka kahtlen tema a) olemasolekus b) rollis kogu selle sõja vältel.
tegelt...ei taha reastada. Maailmas on juhtunud häid asju, las need olla nagu nad on. Kindlasti oli ka minu elus häid sündmusi toimunud, mida ma ilmselt peaks mäletama (näiteks sünnipäeva jään kindlasti mäletama...aga see on hea-halva skaalal neither here nor there, kui tagantjärgi vaadata).
Oehh. Isegi krüptiliselt ei viitsi kirjutada, ning kogu aasta uuestielamine toob meelde vaid need kõige halvemad juhtumid ja see ei tee mu niigi depressiivset tuju eriti paremaks.
Asjad mida ma siiski pean märkima, kasvõi selleks, et iseenda sisetunne vait jääks on järgmised.
Mu usaldust murti tugevalt. Mis murdis mind alateadlikult terveks aastaks nagu ma mõistsin. Kogu teema on väga hall ja võibolla murdus see usaldus ainult minu vaatenurgast, ning tegelikult on teine osapool täiesti süüta (mida ta ka tegelikult mingis mõttes on) ... aga kõik see ei muuda fakti, et viimane kord kui minuga sedasi juhtus, keeras see mul elu ausalt öeldes metsa. Seekord olin juba kohanenud, aga haiget tegi ta ikkagi ja negatiivset mõju avaldas ta kõigest hoolimata.
Vihkasin...või hakkasin vihkama inimest kelle vastu mul tegelikult ei ole mitte midagi. See inimene on tegelikult inimesena normaalne. Peaaegu isegi keegi kellega võiksin ilma suurema kärata aretada sõprust ja semutsemist, kuid ei. Tema asukoht minu elu/sõprade/tuttavate skaalal asetab ta asukohta kus tema olemasolek tekitab minus küllaltki harvaesineva vihapurske. See ei ole tema süü tegelikult kuidagi...võinoh, vähemalt mitte otseselt.
Armastan. Ja see ongi suuresti teinud aasta nii raskeks. Õhtul magama heites ja hommikul tõustes on enamasti ainult üks isik mu mõtteis. Tehes koolis tööd või kodus süüa. Ajab juustest haarama ja karjuma, aga noh, kuna ma elan kortermajas, siis oleks see teiste elanike suhtes ebaviisakas.
Ning ta teab...ma arvan, et ta teab, aga äkki ei tea...
See kõlab nagu tiinekamure. Peaks minema väljale karikakraid noppima õitest tühjaks. Samas ega vanus ei määra rolli, kui asi puudutab probleemi olemust...lihtsalt mastaapi mil määral see su elu mõjutab ja hulluks ajab. võimidagisellist.
Ning haahaa, kirjutasin ikkagi krüptiliselt, olles nii kuradi kaval. Kahju ainult, et kui vastavad isikud peaksid seda teksti lugema, siis usun, et ei võta nimede väljamõtlemine liigselt aega ... aga mind enam ei huvita.
Viimasel kolmel päeval mind üldse ei huvita. Võibolla on see kaitserefleks, et ma ära ei keeraks emotsioonidega...või äkki mind lihtsalt enam ei huvitagi. Ma lähen homme DJ Freshi kuulama, ning mind ei huvita. Nädal tagasi olin ma ekstaatiline...täna...nothing. Hingeline tühjus nagu mõni poeet ütleks.
Täiesti jube.
Tulevikus mõelgu parem keegi välja mingisugune masinavärk, mis väljendab su mõtteid sinu eest, sest kõigile meile ei ole antud kuldset kätt mis lendaks üle pärgamendilehtede (või klaviatuuritähtede...aga pärgamendileht kõlab uhkemalt), kattes tähtede, tunnete ja mõtetega tühja pinda nagu maalrimees kes peab aeda värvima.
Emotions eh? Do they suck or what.
13. detsember 2011
dilemmad dilemmad dilemmad
Selline tüüpiline vaese tudengi 1st world problem.
Kuhu raha võib panna
DJ Fresh Rock Cafe's.
Laupäevane pidu Tartus
Üks kindel jõulukink
Peopanek ühe kindla kameeleonivärvi juustega tütarlapsega.
Raha:
Piiratud koguses.
Nagu...tõsine dilemma eksole.
DJ Fresh on kindel laks.
Tartu pidu on 50/50 hariduse pärast
Jõulukink on 50/50 olenevalt palju raha ülejäänud asjadest üle jääb.
Peopanek on kategoorias "tahaks, aga ei tea kas tegu oleks kõige mõistlikuma rahapaigutusega praegusel hetkel"
And that is all. Saite jälle väikse vaate mu mõttemaailma
Kuhu raha võib panna
DJ Fresh Rock Cafe's.
Laupäevane pidu Tartus
Üks kindel jõulukink
Peopanek ühe kindla kameeleonivärvi juustega tütarlapsega.
Raha:
Piiratud koguses.
Nagu...tõsine dilemma eksole.
DJ Fresh on kindel laks.
Tartu pidu on 50/50 hariduse pärast
Jõulukink on 50/50 olenevalt palju raha ülejäänud asjadest üle jääb.
Peopanek on kategoorias "tahaks, aga ei tea kas tegu oleks kõige mõistlikuma rahapaigutusega praegusel hetkel"
And that is all. Saite jälle väikse vaate mu mõttemaailma
3. detsember 2011
Õnn
Selleks on vaja lihtsalt uut sõpra kes tegelikult ei ole uus aga kellega sa hakkasid uuesti suhtlema.
Ehk siis õnneks on vaja inimesi ja vaheldust.
Also cash.
...
and weed.
and hookers.
Ehk siis õnneks on vaja inimesi ja vaheldust.
Also cash.
...
and weed.
and hookers.
Tellimine:
Postitused (Atom)